Teadlik Manifesteerimine

Olete seda "hoiatust" kuulnud, onju?  Mida sellega siis tavaliselt mõeldakse? Mõeldakse seda, et inimene justkui poleks kunagi rahul. Nii, kui mingi tulemus on saavutatud, nii soovib ta midagi uut, paremat, suuremat. See on lause, millega hoiatatakse inimesi mitte liiga palju tahtma. Sellega hoiatatakse selle "piirituse" tunde eest, kus justkui kunagi ei saaks küllast kuni kogemustest/söögist/rahast lõhki lähed. Sellega tuletatakse meelde, et inimesed võiksid siiski enda soove tagasi hoida ja ehk isegi nautida seda, mis neil praegu on.  Osaliselt nõustun - pidevas puudusetundes elades on raske õnnelik olla. Teisalt aga on see lause, mida ma mitte kunagi ise ei kasuta. Miks? Sest süües kasvabki isu ja see on täiesti normaalne.  On täiesti normaalne tahta rohkemat, uusi kogemusi, vallutada uut levelit. On täiesti normaalne, et endise eluunistuse asemel tekib uus varsti pärast seda, kui viimane täitub. Vahel otsustab inimene, et ei, see unistus on liiga väike, ma unist

Beliefi jook, mis on täna nii head energiat andnud Parajalt huvitavad ja keerulised patsiendijuhtumid Laps jäi lõunaunele Valge kardin liigub päikesepaistel tuule käes Linnamiljöö on turvaline Videokõned on tänaseks tehtud Villel on nii ilusad lokkis juuksed Soe on Senise elu suurima reisini on jäänud ainult 5 ja pool nädalat Seinal on kaks ratsavõistlustelt saadud rosetti

Unistamine on mu lemmiktegevus. See on midagi, mis annab energiat, rõõmustab, vahel aitab põgeneda praegusest reaalsusest, kui teine väga tüütu on. Ma tõstan sellega teadlikult iseenda energiataset.  On aga inimesi, kes ütlevad, et neile ei meeldi unistada, et see on mõttetu.  Mida nad sellega mõtlevad? Miks nad ei tunne seda head unistamise tunnet nagu mina ja paljud teisedki?  Unistamine nõuab teatud viisil lahtilaskmist, see nõuab paindlikkust. Paindlikkust mõelda piiridest välja - kui oleks lõpmatu hulk raha või aega või tervist või sõpru või mida iganes meie süda ihaldab. Kuigi on tõsi, et unistamine ise tõstab energiataset, siis selle alustamiseks on vaja omakorda väikest lüket, et pihta hakata. Päris depressioonis inimestel pole tavaliselt nii palju energiat, et seda lüket teha ja nii ongi depressioonis inimestel väga raske unistamisega tegeleda, kuigi, kui nad sinna jõuaksid, siis see aitaks neid.  Depressioon ja madal energiatase ei ole ainsad põhjused, miks osa inimestest uni

Ma ei saa aru Vanasti Kõik oli nii intensiivne Vanasti Olin armastusest tiine Tundsin väiksemaidki iile Ja madalseisu piine Ja rongirataste päästeliine Ma ei saa aru Kas minuga on  Kõik hästi Kas olen tegemas  Mingit testi Kandmas päästevesti Löömas päriselu mesti Ma ei saa aru Kas on see kõik See tavaline tunne Vaid siiski üks elulõik?  Soovin nii üht  Kui teistki sinna Ja ometi ikka Edasi minna On see hea tunne Vaid siiski üks elulõik? Ma ei saa aru Segadus, segadus Soov leppida Soov tegeleda muuga Mitte aju keppida Segadus, segadus Eks näis, mis saab Olen stabiilne End avastan taas

Pilt pärit SIIT .  Autor: Matthew McConaughey  Pealkiri: "Greenlights" (selle postituse ajal ei ole eesti keelde tõlgitud) Kuigi tegemist ei ole klassikalise eneseabiraamatuga, siis ometi on see üsna puhas teadlikkust manifesteerimisest rääkiv raamat.  "Greenlights" on elulooraamat ja eriti väärtuslik veel selle tõttu, et on kirjutatud Matthew McConaughey mina-perspektiivist. Matthew maailmatunnetus on erakordne. Ma ei ole kindel, kas ta teadlikust manifesteerimisest teab, aga tema alateadvus saab sellest ülihästi aru. Selle raamatu kirjutamise hetkeks on Matthew kindlasti saanud aru ka oma teadlikus meeles, kuid lihtsalt sõnastab kogu teooriat teistmoodi. Ta kutsub "head elu" inglisekeelse väljendiga "Greenlights" - kui sõidad autos ja igas vastutulevas fooris põleb roheline tuli.  See raamat on jutustus sellest, kuidas need rohelised tuled üles leida, kuidas need ära tunda ja kuidas nende abil oma parimat elu elada. See raamat on julgusest ja h

Abraham-Hicksi kruiisil kohtasin palju inimesi, kes kõik teadliku manifesteerimisega tegelesid. See oli väga värskendav kogemus. Nägin, et on veel omajagu inimesi, kes maailma asjadest sama moodi aru saavad kui ma ise.  Eriti tore uus tutvus oli mul Mary Anniga - ilusa naisega New Yorkist. Ta jagas mulle lugusid, mida oli manifesteerinud ning rõõmu, mida see talle tekitas. Mary Ann sai ka Abrahami juurde "kuumale toolile" - imeline manifesteerija.  Mary Ann õpetas mulle harjutuse, mida tahan teiegagi jagada.  See harjutus on lihtne - võta aega ja palveta teiste inimeste eest. Mary Ann teeb seda rannas - istub maha, vaatab merd ja hakkab ükshaaval oma sõpru, tuttavaid, kalleid läbi käima ning kõigile midagi head soovima. Ta teeb seda teadlikult, rahulikult, läbimõeldult.  Kellele sellest harjutusest kasu võiks olla?  Abraham ütleb ikka, et igal asjal on kaks poolt - see, mis on ja see, mis ei ole. Kui me soovime midagi rohkemat, siis on lihtne jõuda kogemata sellele poolele, k

Tegin sel kuul teoks oma suure unistuse ja käisin Abraham-Hicksi seminaril. Arvan, et see oli elumuutev kogemus. Abraham vastas küsimustele, mis mul meeles mõlkusid ja tõe välja punktid, mille lahendamisel sujuvamat elu nautida saab.  Üks tema uurim sõnum oli seekord järgmine: "Sa ei ole külgetõmbeseadus."  Ometi tõmban kõike, mida tunnen, eksole? Kuidas ma siis ei ole? Külgetõmbeseadus on midagi suuremat kui me ise. See on jõud, mis paneb asjad maailmas paika, mis liigutab mägesid. Meie ise ei ole külgetõmbeseadus, me oleme need mäed, mida külgetõmbeseadus liigutab. Me oleme tuul, mis külgetõmbeseadust kasutab.  Miks Abraham seda rõhutab?  Peamine põhjus on meie suhtumises ümbritsevasse. "Rohkem usaldust, vähem tegutsemist" on teine suur moto, mida siin eesti keeles sõnastada püüan. Kui usume, et peame palju tegema, siis võtame justkui külgetõmbeseaduse positsiooni. Aga me ei ole seda. Me oleme vaid "Universumi koostööaltid komponendid". Mõned praktilised

Autorid: Louise L. Hay ja Robert Holden Pealkiri: "Elu armastab sind" Üle pika aja tunnen, et lugesin midagi, mida manifesteerimisraamatuks liigitada ehk konkreetselt midagi, mis teadlikkule manifesteerimisele kaasa aitab.  Abraham-Hicks räägib sageli sellest, et inimese loomulik olek on olla "hõljuv kork vee peal", aga oma raskete mõtete, süütunde ja hirmuga surume selle loomulikus olekus hõljuva korgi vee alla ja nii meil ongi raske olla. Mida raskem on, seda rohkem me endale vastu töötame, manifesteerime soovimatut, kannatame ja kurvastame.  "Elu armastab sind" toob korgi tagasi vee peale. See lõdvestab. Heaolutunne, mis sellest kiirgab, on väga võimas. Luise ja Robert annavad lugejale 7 harjutust, mille abil oma meelt lõdvestunumaks ja rõõmsamaks muuta. Päris mitu on tehtavad peegli ees, seega sisaldavad sügavalt enesesse vaatamist ning tööd emotsioonidega.  Louise Hay on ise raamatu kirjutamise ajal juba pea 90-aastane, aga toimetab nii, nagu oleks ta

Ma usun ümbersündi ja eriti veel teadlikku ümbersündi. Tean, et see on esoteeriline, aga lihtsalt kirjutan, et veidi tausta avada. Seega usun, et kui raske meil ka lapsepõlves ei olnud, oli see osaliselt meie enda valik. Jah, pole tõestatav. Jah, subjektiivne. Aga seda ma usun.  Hea uudis on aga see, et kuigi me selle raske teekonna kunagi valisime, siis ei pea me kogu elu kannatama. Minevikku saab muuta. Ei, see ei ole lõik ulmeraamatust. Sa saad oma minevikku muuta.  Alustan kohe näitega iseenda elust. Noores täiskasvanueas arvasin, et mul oli kohutav lapsepõlv. Kasvasin üles stressis üksikemaga, meil oli tihti rahamuresid, koolis kiusati aeg-ajalt, meeleoluhäired tõmbasid elukvaliteedi alla. Kujutasin aastaid oma elu lapsena ette kui ühte hirmu- ja muresegast perioodi.  Kui keegi küsib praegu minu lapsepõlve kohta, siis vastan nii: "Mul oli väga ilus ja rahulik lapsepõlv. Elasime rahulikul ajal, suurema osa lapsepõlvest suures majas oma aiaga. Koolis läks hästi, tegelesin palju

Jõulude ja muude suurte sündmuste ajal on energia intensiivsem kui tavaliselt. Hea on parem ja halb on halvem. Kuna inerts on tugevam, siis on halba heaks ka omajagu raskem keerata. Näiteks kui praad kõrbes põhja, on see Jõulude ajal ikka tunduvalt suurem mure, kui suvalisel teisipäeval, isegi siis, kui kedagi külla ei tule. Ikkagi Jõulud ju.  Seega, energia ümberpööramine on väljakutse.  Kui oled väga-väga sügavas mustas augus, siis olen avastanud, et aitab üks esialgu absurdsena tunduv mõte - kujuta ette, et elu on veelgi halvem. Näiteks kujuta ette, et sul on mõni haigus või saad trahvi või ükskõik, mida välja suudad mõelda. Kui võimalik, siis keskendu häirivatele tüütutele asjadele, mitte suurtele, aga see sõltub inimesest, kellel mis paremini toimib.  Mis see siis aitab? Üllataval kombel on enesetunne pärast selliste asjade ette kujutamist parem. Miks? Kuna saad aru, et elu saaks veel hullem olla. Väike kergendustunne su sünges hetkes. Kergendustunne aga muudab kõike. Sellises mus

Dreambuilding on minu jaoks midagi, mida ma ei saaks teha igapäevaselt. See on kuidagi liiga suur. Eriti, kuna ma nummerdan unistused nende täitumise tõenäosuse järgi aasta aja jooksul, siis tegelikult tundub, nagu ei sobiks seda harjutust tihedamini tehagi. Tegelikult ega ma ikka teen tihedamini küll, iga paari kuu tagant, aga igapäevaseks kasutuseks see ei ole.  Küll aga on igapäevaseks kasutamiseks harjutus, mille õppisin oma viimaselt Šveitsi reisilt:  Võta endale eraldi märkmik ja pane see öökapi peale. Igal õhtul pane kirja oma elu kõige suuremad eesmärgid (aka unistused) Kellele eesmärkides mõtlemine stressi valmistab, see kasutagu kindlasti sõna "unistused". Eelmise õhtu kirjutisi ära vaata.  Ongi nii lihtne!  "Miks eelmiseid kirjutisi vaadata ei tasu?" - Sest siis saad igal õhtul alustada n-ö puhtalt lehelt.  "Aga mis siis saab, kui ma mõned asjad ära unustan?" - See on parim näide sellest, et need pole sulle nii tähtsad.  "Kuidas see mind a

Selleks, et teadlikult manifesteerida, on vaja energiat. Seda ei saa teha siis, kui oleme väsinud, kui meil pole minutikestki, mida lihtsalt keskendumiseks kulutada. Kui meie päevarütm koosneb äratus-lapsed aeda-tööle-lapsed aiast-poodi-koju-magama. Selleks, et teadlikult manifesteerida, on vaja aega.  See on üks põhjus, miks enamikul inimestest on raske sellest oravarattast välja tulla - oravaratas ise ei luba. Kuidas saaksingi keskenduda elu paremaks tegemisele, kui elurütm võtab kogu energia, mis mul on?  Nii, kui meil on aega, hakkab lumepall veerema. Saame keskenduda sellele, mida päriselt tahame, tekivad ideed, kuidas seda ellu viia, elu toob kohale situatsioonid, mida märkame, sest ei jookse pimesi selles oravarattas. Vaba aeg muudab meie elus nii-nii palju.  Seega - kui järgmine kord palgakõrgendust pakutakse, siis kaalu võtta vastu vähem raha, aga rohkem vaba aega. Lepi kokku näiteks pikemas tasustatud puhkuses või osakoormusega töökohas, kus saad jätkuvalt täiskoormuse palka.

Aastavahetus on eriline aeg, kas pole? Eks öeldakse ju küll, et uus algus ei pea olema 1. jaanuaril, vaid võib olla ka 13. märtsil või 7. septembril. Ma ei tea, kuidas teil, aga minu jaoks on see vana aasta viimane päev ja uue aasta esimene ikkagi väga väga ilusad. Ma armastan plaanide tegemist, armastan kokkuvõtteid, minevikust õppimist ning tuleviku kujundamist.  Küll aga ei anna ma uusaastalubadusi.  Põhiline põhjus on selles, et mulle ei meeldi selle sõna "lubadus" energia. Tahan, et see tunne, mida kogen, on pärivoolu ujumine, kus maailm mu ümber aitab ja pakub tuge ja tahab ise, et ma saaks kõik, millest unistan. Kui ma aga luban midagi, siis see tähendaks justkui, et töötan maailmale vastu, ükskõik, kui raske see pole, ma ei murra oma lubadust, vaid pingutan-pingutan-pingutan aasta lõpuni ja pean seda sama aastavahetusel antud lubadust.  Ma ei taha pingutada. Tahan luua ja elada oma loomulikus rütmist - vaimustuda ja inspireerudes tegutseda.  Kasutan praegu meelega suu

Aeg järjekordseks uueks nimekirjaks. Mida muud sellel tumedal novembripäeval teha?  1. Mu kõige ilusam orhidee õitseb jälle. Hetkel on lahti pea 20 õit. Ta on minuga olnud ligi 6 aastat ja selle aja jooksul kasvanud suureks ja tugevaks ja võimsaks.  2. Mul on kaks komplekti reisipileteid tagataskus ja saan veeta aega planeerides seiklusi kaugetel maadel.  3. Mu kodu on soe ja mõnus ning see on üha rohkem meie nägu, täielikult meie energiast läbi imbunud.  4. Tänu pilatesele olen tõsiselt tugevaks saanud.  5. Mul on 3 suurt projekti, milledega tegelemine mulle nii palju rõõmu toob. Otsisin sellist energiat juba mõnda aega ja nüüd see ongi käes. Mulle meeldib ehitada.  6. Mul on poeg ja ma armastan seda kogu südamest. Ma armastan Teda kogu südamest.  7. Ma olen sel aastal pea kaks korda nii palju raamatuid lugenud, kui plaanisin. Olen seigelnud ulmelistes maailmades, õppinud juurde kasulikku nii majandusest kui psühholoogiast, lugenud lihtsamat ilukirjandust. Pole ammu nii väga raamatute

Järgnev mõtisklus kehtib loomulikult kõige kohta, mitte ainult tööotsingute. Lihtsalt töö osas on näide päris selge.  Kas keegi teist tunneb, et teeb oma unistuste tööd? Ma loodan, et nii mõnigi selle blogi lugeja saab ausalt öelda, et hetkel on tema töö talle vägagi sobiv ja ta naudib täiel rinnal kõike, mis tööga seotud on. Sama töökoht ei jää aga enamasti alatiseks selleks meie unistuste kohaks, sest me ise muutume ja kogu maailm peegeldab meile me muutusi vastu. Ühel hetkel ei pruugi antud töökoht enam sobida.  Kuidas aru saada, et töö ei ole sobiv? No see on lihtne - ühel hetkel tekib tunne, et ei taha enam tööle minna. Ülemus on kuri, kolleegid endassetõmbunud, töötingimused väsitavad ja tööülesanded on lihtsalt igavad. Aeg muutusteks! Mida enamik sellises olukorras teeb? Nad räägivad kõigepealt kõikidele sõpradele, kuidas see töö, mida nad parasjagu teevad, on ebameeldiv ja nõme ning kuidas nad soovivad, et ometi ei peaks sinna enam minema. "Võidaks lotoga või midagi...&quo

On hulgaliselt inimesi, kes suudavad aktsepteerida fakti, et optimistliku ellusuhtumisega on lihtsam toimetada ja et mida lõdvestunum ning keskendunum oled, seda tõenäolisemalt oma unistused täide saad viidud.  Küll aga on enamikul palju raskem mõtelda mõtet külgetõmbejõu seadusest - et keegi müstiline Universumi jõud annab inimesele seda, millest ta kõige rohkem mõtleb. Ei tundu väga teaduspõhine, ega?  Selle pärast ma tihti ütlengi, et kõik, millest ma räägin, on minu religioon. See on midagi, millesse ma sügavalt usun, mida olen ise kogenud ja mis minu jaoks kõige loogilisem tundub. Lihtsalt, et mitte molekulitasandil tõestusi otsima hakata, sest ma ei usu, et neid leiaksin. Kvantfüüsika nagu midagi räägib, aga pole ma ka neid jutte väga uurinud.  Aga siiski-siiski, ka Abraham ütleb, et kuigi meie välja paisatud vibratsioon tekitab ilma meie sekkumiseta maailmas olukorra, kus seda sama vibratsiooni meie ellu aina rohkem tuleb, siis toonitab ta ka seda, et meie enda tegevused võivad

Abraham rõhutab tihti, et halb tunne on üks tähtsamaid asju meie elus. Tema kutsub seda küll Kontrastiks ja halva tunde tundmist kutsub ta Kontrasti kogemiseks. Eesti keeles kõlaks ehk paremini Vastandite Kogemine.  Halva tunde tundmine on tõesti tähtis. Kuidas muidu saaks me teada, mis meile ei meeldi? Sööd midagi, mis ei maitse - nüüd on teada. Töötad kollektiivis, kes käitub ebameeldivalt - nüüd on teada. Me võime küll arvata, et teame kõike juba enne kogemist, aga tegelikult mitte. Vaadake väikeseid lapsi - see hõõguv pliit on tore katsuda ainult nii kaua kuni nad pole kogenud, et see seda pole. Me vajame sama. Me vajame isiklikku kogemust. Ma ei ütle, et peame kogema sõdu ja näljahäda, sest tühja kõhu ning haigetsaamise kogemus meil on, aga detailsemate tunnete ning peenemate nüansside osas ei suuda me päriselt otsustada enne kogemist.  Olen näinud hulgaliselt arvamusi, kus halva tunde kogemist justkui ebaõnnestumise märgiks peetakse. Näete, mul pole täiuslik hea tundega elu, jä

Mulle meeldib Instagram. See on armas ja ilusas formaadis ja kiire ja nooruslik. Kiirust võib muidugi ka negatiivseks küljeks lugeda, sest süveneda on raske - pilt pildi järel muudkui voolab ja voolab nagu vesi jões.  Instagramist olen siiski leidnud mõtteid, mis seisatama panevad, maailma nihutavad ja lihtsalt head tunnet tekitavad.  Jagan teile viite kontot, mis selgelt energiat tõstavad ning mis mulle endale väga meeldivad:  1. Abraham Hicks Love - esimene konto, mille energiatõstjana leidsin ja mis siiani kõige puhtamat tunnet edastab. Sellel on ainult Abraham-Hicksi tsitaadid. Iga päev tuleb üks postitus ning umbes 5-6 story t, viimases on link youtube klipile. Puhas ja valge ja ilus. Kõige rahulikum neist kõigist.  2. Ametlik Abraham-Hicksi konto - kuna Esther on juba vanem inimene, siis on ka see konto veidi vanema kujundusega, pole nii puhas kui noortel. Samas sisu on selline nagu ta ikka olnud on - otse kõrgustest. Selline vanem kujundus on isegi veidi nunnu mu meelest, hipi

Autor: Eckhart Tolle Pealkiri: "Meelerahu hääl" Selleks, et edukalt manifesteerida, peab pea olema täidetud ainult nende mõtetega, mis kannavad emotsiooni, mida oma ellu soovime.  Kerge öelda, raske teha? See on nii enamikel meist. Pea on lihtsalt mõtteid täis. Igasugu mõtteid nagu "Pean ära tegema selle...", "Mida ta ometi arvas?", "Tahaks midagi head", "Ma olen nii väsinud/mures/segaduses" ja nii edasi ja nii edasi.  Meie oma väike jutuvestja kerib ja kerib seda mõttelõnga ja see on normaalne. Selle pärast pole vaja end halvasti tunda, see on täiesti tavaline igapäevaelu.  Milleks siis üldse midagi muuta? Ainuke põhjus, miks midagi muuta, on see, kui tunneme, et soovime midagi muud. Mina tunnen vahel, et soovin rahu ja vaikust ja selgust ja võib isegi öelda, et tühjust. Kui see selgus ja tühjus saavutatud on, siis saan selle peale midagi ehitama hakata, saan hakata teadlikult manifesteerima. Mul on vaja suurpuhastust, et uuesti luua. 

Mediteerimisest kirjutasin eelnevalt siin .  Kui nüüd kõrvale jätta mediteerimise sisu ja mõelda ainult sellele, et mida see meiega teeb, siis kas oleks tark seda iga päev teha? Samasugust küsimust saab küsida tänulikkuse nimekirjade tegemise kohta, rahaharjutuste tegemise kohta, teadlikult aja võtmise kohta unistamise jaoks? Kas neid harjutusi peaks tegema pidevalt, süstemaatiliselt, kalendrisse märgituna? Ei. Vastus on ei.  Miks mitte? Sest meil ei ole iga päev seda tunnet. Okei, äkki kellelgi on, aga enamikel mitte. Tehes aga midagi vastu oma tahtmist, ennast sundides ja ülesvoolu liikuma pannes, ei tee me endale head.  Ma ise olen tegelikult vägagi süstemaatiline inimene, mul on pidevalt TO DO  silme ees ja ma vist ei oskakski teistmoodi elada. Miks ma siis endale niimoodi teen?  Igapäevaselt, süstemaatiliselt mediteerimine või ükskõik, mis harjutuste tegemine, on kasulik ainult siis, kui tõesti seda naudid. Ma ise tõesti naudin ülesvoolu ujumist, pingutust, surumist. Seda kõike mu

Mis tunnet see sõna teis tekitab? Ego. Enamikul ilmselt midagi negatiivset. Mul ka.  Maailmas on väga palju õpetusi, mis väärtustavad ego-energiast lahtilaskmist, egost loobumist, meditatsiooni abil egoga hüvastijätmist. See olla võti õnneni. Võib, sest ma ei tea kindlalt. Ma pole seda kogenud.  Küll aga tunnen, et ma pole veel valmis. Ma ise olen endale veel liiga tähtis. Mulle on tähtis olla edukas ja jõuline ja saavutada-saavutada-saavutada kõike, mida ma veel saavutanud ei ole. Ma tahan veel nii palju asju, et nende loetlemiseks läheks tunde. Ma tunnen rõõmu omamisest ja võitudest. Ma pole veel valmis.  Samas ei saa ma öelda, et ma kogu aeg egopõhises energias elaks. Vahel, kui väsinud olen või kui lihtsalt tunne peale tuleb, lähen kohta, kus egopõhine energia ei ole kõige tähtsam. Seda on muidugi raske sõnadega kirjeldada, aga see on umbes midagi sellist:  Sõidan rongiga ja vaatan, kuidas puud, põõsad, taevas ja muru mööduvad. Kõik on täislik, maailm on täiuslik. Kõik on absoluuts

Kuulasin siin mõni päev tagasi ühte imehead väljavõtet Abraham-Hicksi seminarilt, mis rääkis unistuste täitumisest. Mõtlesin, et kirjutan siia sellest ise ka. Podcasti leiab SIIT .  Kas teie unistuste nimekirjas on midagi, mida kutsute "eluunistuseks" või "väga suureks unistuseks"? Abraham ütleb, et see ei ole kasulik. Nimelt, "suured unistused" on rasked täituma. Miks? Aga lihtsalt selle pärast, et nad on "suured".  Mis on selle väite taga peituv loogika? Nimelt, kui ma ise tunnen, et mingi unistus on suur, siis järelikult on see minust kaugel, sinnani on raske jõuda, see on "tuleviku teema". Kui mingi unistus on selline, et seda ei saagi peaaegu unistuseks nimetada, sest see on lihtsalt soov, mis kohe täituma hakkab, siis selle unistuseni on vaid paar sammu, ehk ongi see vaid aja küsimus, sest ma tean, et see tuleb nagunii. Minu kindlus tõmbab seda niimoodi ligi, et pole absoluutselt mingit kahtlust, et midagi oleks teisiti.  Selleks,

Käisin eile poes ja nägin nii palju asju, mida endale tahaks. Ei, ma ei taha oma raha nende jaoks kulutada, ma tahaks neid niisama, et mul raha ka alles oleks. Mitu kleiti, kotti ja imeilusaid kingi. Just, neid imeilusaid kingi ma endale tahangi ja kavatsen selleks kogu oma manifesteerimisnippide arsenali kasutada. Kavatsen manifesteerida endale uued kingad.  Tuttavad mõtted?  On muidugi ka vastupidiseid näiteid, aga kahjuks pean ütlema, et niimoodi mõeldes endale tavaliselt uusi kingi ei saa.  Me ei manifesteeri endale asju, me manifesteerime endale tunnet. Sa võid need kingad saada, aga ainult tänu sellele, et suudad tunda tunnet, mida need kingad sulle jalas olleks tekitaks. Ja ei, ma ei mõtle sellega seda, et kujutad ette õiget survet õigete varvaste peal, vaid seda emotsionaalset seisundit, mis tekib, kui need kingad sul jalas on.  Mis tunne see võiks olla? Rõõm, energiline olek, ilus olemise tunne?  Asjade soovimise taga on alati soov tunda mingit tunnet. Kes sellest aru saab, s

Ja kuidas iseendast hoolimine teadliku manifesteerimisega seotud on?  Teadlik manifesteerimine tähendab, et viin end seisu, milles kõik hea mu juurde tuleb. Küll aga saan ma seda teha ainult siis, kui endast hoolin, sest selleks, et hea tuleks, peab olema hea tunne. Manifesteerimine tähendab, et viin end heasse tundesse.  Iseendast hoolimine on tähtis. Iseenda väärtustamine on tähtis. Iseenda vastu sõbralik olemine on tähtis. Kuidas ma saakski soovida midagi head inimesele, kes mulle ei meeldi, keda ma ei pea oma sõbraks? Inimesele, keda kohtlen nagu vaenlast või orja, on raske midagi head soovida.  Seega - selleks, et edukalt manifesteerida, on vaja endaga sõbraks saada. Sel hetkel, kui annan endale samu soovitusi, mida annaksin oma parimale sõbrale, olen ühenduse saavutanud. Vahel tähendab see seda, et soovitan endal puhata, vahel seda, et soovitan vanast vimmast lahti lasta, vahel aga hoopis seda, et soovitan iseenda eest seista. Igal juhul viin end teadlikult paremasse tundesse.  K

Marianil on tiigri jõud - ta on kui metsik tuuleiil, jõuline ning tugev. Lisaks sellele on Marian sügav ja ebamaine - tema silmad oleks justkui kusagilt mujalt planeedilt, vähemalt nii on mulle tundunud kõik need 15+ aastat, mil teda tundnud olen. Marian on väga eriline inimene ja temalt on palju õppida nii jõu kasutamise kui manifesteerimise kohta. Ta on keegi, kelle osas tunnen, et meil on pea täiesti sama arusaamine sellest, kuidas manifesteerimine käib.  1. Kui kaua oled teadliku mainfesteerimisega tegelenud ja kuidas sinna jõudsid? Ülikooli lõppedes läks maailm rohkem lahti oma otsuste tegemise mõttes. Olin kuulnud ja lugenud ja harjutanud mitmel viisil ka varem, kuid siis olidki päriselt ees võimalused valida töö ja elukoht ja inimesed enda ellu. Kuklas oli mul üks lause, mille sain ülikooliajal 2006. aastal vanaisa surmaga seotult: “Elu on külluse manifestatsioon”. Eks siis see manifesteerimise tähenduse avastamine lahti läks. Maiselt hargnes manifesteerimise võluvärk lahti Haap

Raha kulutamine ja mitte kulutamine on tehnilised küsimused. "Kas ma saan seda endale lubada?" on tehniline küsimus. Manifesteerimise seisukohast on kõige tähtsam tunda end rikkana, sest kui tunnen end rikkana, tuleb raha mu juurde vabalt.  Seega mina vaatlen rahaküsimust rohkem tunnetuslikust küljest. Kui ma kulutaksin ära kogu oma raha, siis ei tunneks ma end üldse rikkana. Kui ma säästaks iga viimase kui sendi, ei tunneks ma end samuti rikkana.  Selle pärast meeldibki mulle nn. window shopping  ehk siis asjade valimine, mille ma osta kavatsen ja see, kas ma need kunagi ka päriselt ostan, on teisejärguline. On inimesi, keda antud tegevus häirib, sest nad tunnevad end automaatselt halvasti kui asjade valimisele ei järgne konkreetne plaan või tegevus - kas siis ostmine või otsustamine, millal osta. Mõistan seda tunnet, kuid ise sellist elu ei valiks, sest sellega energia ei suurene - me ei suuda kujutleda end rikkamana kui oleme.  Rikas olemise tunne on aga ülioluline. Selle