Teadlik Manifesteerimine

Aastavahetus on eriline aeg, kas pole? Eks öeldakse ju küll, et uus algus ei pea olema 1. jaanuaril, vaid võib olla ka 13. märtsil või 7. septembril. Ma ei tea, kuidas teil, aga minu jaoks on see vana aasta viimane päev ja uue aasta esimene ikkagi väga väga ilusad. Ma armastan plaanide tegemist, armastan kokkuvõtteid, minevikust õppimist ning tuleviku kujundamist.  Küll aga ei anna ma uusaastalubadusi.  Põhiline põhjus on selles, et mulle ei meeldi selle sõna "lubadus" energia. Tahan, et see tunne, mida kogen, on pärivoolu ujumine, kus maailm mu ümber aitab ja pakub tuge ja tahab ise, et ma saaks kõik, millest unistan. Kui ma aga luban midagi, siis see tähendaks justkui, et töötan maailmale vastu, ükskõik, kui raske see pole, ma ei murra oma lubadust, vaid pingutan-pingutan-pingutan aasta lõpuni ja pean seda sama aastavahetusel antud lubadust.  Ma ei taha pingutada. Tahan luua ja elada oma loomulikus rütmist - vaimustuda ja inspireerudes tegutseda.  Kasutan praegu meelega suu

Aeg järjekordseks uueks nimekirjaks. Mida muud sellel tumedal novembripäeval teha?  1. Mu kõige ilusam orhidee õitseb jälle. Hetkel on lahti pea 20 õit. Ta on minuga olnud ligi 6 aastat ja selle aja jooksul kasvanud suureks ja tugevaks ja võimsaks.  2. Mul on kaks komplekti reisipileteid tagataskus ja saan veeta aega planeerides seiklusi kaugetel maadel.  3. Mu kodu on soe ja mõnus ning see on üha rohkem meie nägu, täielikult meie energiast läbi imbunud.  4. Tänu pilatesele olen tõsiselt tugevaks saanud.  5. Mul on 3 suurt projekti, milledega tegelemine mulle nii palju rõõmu toob. Otsisin sellist energiat juba mõnda aega ja nüüd see ongi käes. Mulle meeldib ehitada.  6. Mul on poeg ja ma armastan seda kogu südamest. Ma armastan Teda kogu südamest.  7. Ma olen sel aastal pea kaks korda nii palju raamatuid lugenud, kui plaanisin. Olen seigelnud ulmelistes maailmades, õppinud juurde kasulikku nii majandusest kui psühholoogiast, lugenud lihtsamat ilukirjandust. Pole ammu nii väga raamatute

Järgnev mõtisklus kehtib loomulikult kõige kohta, mitte ainult tööotsingute. Lihtsalt töö osas on näide päris selge.  Kas keegi teist tunneb, et teeb oma unistuste tööd? Ma loodan, et nii mõnigi selle blogi lugeja saab ausalt öelda, et hetkel on tema töö talle vägagi sobiv ja ta naudib täiel rinnal kõike, mis tööga seotud on. Sama töökoht ei jää aga enamasti alatiseks selleks meie unistuste kohaks, sest me ise muutume ja kogu maailm peegeldab meile me muutusi vastu. Ühel hetkel ei pruugi antud töökoht enam sobida.  Kuidas aru saada, et töö ei ole sobiv? No see on lihtne - ühel hetkel tekib tunne, et ei taha enam tööle minna. Ülemus on kuri, kolleegid endassetõmbunud, töötingimused väsitavad ja tööülesanded on lihtsalt igavad. Aeg muutusteks! Mida enamik sellises olukorras teeb? Nad räägivad kõigepealt kõikidele sõpradele, kuidas see töö, mida nad parasjagu teevad, on ebameeldiv ja nõme ning kuidas nad soovivad, et ometi ei peaks sinna enam minema. "Võidaks lotoga või midagi...&quo

On hulgaliselt inimesi, kes suudavad aktsepteerida fakti, et optimistliku ellusuhtumisega on lihtsam toimetada ja et mida lõdvestunum ning keskendunum oled, seda tõenäolisemalt oma unistused täide saad viidud.  Küll aga on enamikul palju raskem mõtelda mõtet külgetõmbejõu seadusest - et keegi müstiline Universumi jõud annab inimesele seda, millest ta kõige rohkem mõtleb. Ei tundu väga teaduspõhine, ega?  Selle pärast ma tihti ütlengi, et kõik, millest ma räägin, on minu religioon. See on midagi, millesse ma sügavalt usun, mida olen ise kogenud ja mis minu jaoks kõige loogilisem tundub. Lihtsalt, et mitte molekulitasandil tõestusi otsima hakata, sest ma ei usu, et neid leiaksin. Kvantfüüsika nagu midagi räägib, aga pole ma ka neid jutte väga uurinud.  Aga siiski-siiski, ka Abraham ütleb, et kuigi meie välja paisatud vibratsioon tekitab ilma meie sekkumiseta maailmas olukorra, kus seda sama vibratsiooni meie ellu aina rohkem tuleb, siis toonitab ta ka seda, et meie enda tegevused võivad

Abraham rõhutab tihti, et halb tunne on üks tähtsamaid asju meie elus. Tema kutsub seda küll Kontrastiks ja halva tunde tundmist kutsub ta Kontrasti kogemiseks. Eesti keeles kõlaks ehk paremini Vastandite Kogemine.  Halva tunde tundmine on tõesti tähtis. Kuidas muidu saaks me teada, mis meile ei meeldi? Sööd midagi, mis ei maitse - nüüd on teada. Töötad kollektiivis, kes käitub ebameeldivalt - nüüd on teada. Me võime küll arvata, et teame kõike juba enne kogemist, aga tegelikult mitte. Vaadake väikeseid lapsi - see hõõguv pliit on tore katsuda ainult nii kaua kuni nad pole kogenud, et see seda pole. Me vajame sama. Me vajame isiklikku kogemust. Ma ei ütle, et peame kogema sõdu ja näljahäda, sest tühja kõhu ning haigetsaamise kogemus meil on, aga detailsemate tunnete ning peenemate nüansside osas ei suuda me päriselt otsustada enne kogemist.  Olen näinud hulgaliselt arvamusi, kus halva tunde kogemist justkui ebaõnnestumise märgiks peetakse. Näete, mul pole täiuslik hea tundega elu, jä

Mulle meeldib Instagram. See on armas ja ilusas formaadis ja kiire ja nooruslik. Kiirust võib muidugi ka negatiivseks küljeks lugeda, sest süveneda on raske - pilt pildi järel muudkui voolab ja voolab nagu vesi jões.  Instagramist olen siiski leidnud mõtteid, mis seisatama panevad, maailma nihutavad ja lihtsalt head tunnet tekitavad.  Jagan teile viite kontot, mis selgelt energiat tõstavad ning mis mulle endale väga meeldivad:  1. Abraham Hicks Love - esimene konto, mille energiatõstjana leidsin ja mis siiani kõige puhtamat tunnet edastab. Sellel on ainult Abraham-Hicksi tsitaadid. Iga päev tuleb üks postitus ning umbes 5-6 story t, viimases on link youtube klipile. Puhas ja valge ja ilus. Kõige rahulikum neist kõigist.  2. Ametlik Abraham-Hicksi konto - kuna Esther on juba vanem inimene, siis on ka see konto veidi vanema kujundusega, pole nii puhas kui noortel. Samas sisu on selline nagu ta ikka olnud on - otse kõrgustest. Selline vanem kujundus on isegi veidi nunnu mu meelest, hipi

Autor: Eckhart Tolle Pealkiri: "Meelerahu hääl" Selleks, et edukalt manifesteerida, peab pea olema täidetud ainult nende mõtetega, mis kannavad emotsiooni, mida oma ellu soovime.  Kerge öelda, raske teha? See on nii enamikel meist. Pea on lihtsalt mõtteid täis. Igasugu mõtteid nagu "Pean ära tegema selle...", "Mida ta ometi arvas?", "Tahaks midagi head", "Ma olen nii väsinud/mures/segaduses" ja nii edasi ja nii edasi.  Meie oma väike jutuvestja kerib ja kerib seda mõttelõnga ja see on normaalne. Selle pärast pole vaja end halvasti tunda, see on täiesti tavaline igapäevaelu.  Milleks siis üldse midagi muuta? Ainuke põhjus, miks midagi muuta, on see, kui tunneme, et soovime midagi muud. Mina tunnen vahel, et soovin rahu ja vaikust ja selgust ja võib isegi öelda, et tühjust. Kui see selgus ja tühjus saavutatud on, siis saan selle peale midagi ehitama hakata, saan hakata teadlikult manifesteerima. Mul on vaja suurpuhastust, et uuesti luua. 

Mediteerimisest kirjutasin eelnevalt siin .  Kui nüüd kõrvale jätta mediteerimise sisu ja mõelda ainult sellele, et mida see meiega teeb, siis kas oleks tark seda iga päev teha? Samasugust küsimust saab küsida tänulikkuse nimekirjade tegemise kohta, rahaharjutuste tegemise kohta, teadlikult aja võtmise kohta unistamise jaoks? Kas neid harjutusi peaks tegema pidevalt, süstemaatiliselt, kalendrisse märgituna? Ei. Vastus on ei.  Miks mitte? Sest meil ei ole iga päev seda tunnet. Okei, äkki kellelgi on, aga enamikel mitte. Tehes aga midagi vastu oma tahtmist, ennast sundides ja ülesvoolu liikuma pannes, ei tee me endale head.  Ma ise olen tegelikult vägagi süstemaatiline inimene, mul on pidevalt TO DO  silme ees ja ma vist ei oskakski teistmoodi elada. Miks ma siis endale niimoodi teen?  Igapäevaselt, süstemaatiliselt mediteerimine või ükskõik, mis harjutuste tegemine, on kasulik ainult siis, kui tõesti seda naudid. Ma ise tõesti naudin ülesvoolu ujumist, pingutust, surumist. Seda kõike mu

Mis tunnet see sõna teis tekitab? Ego. Enamikul ilmselt midagi negatiivset. Mul ka.  Maailmas on väga palju õpetusi, mis väärtustavad ego-energiast lahtilaskmist, egost loobumist, meditatsiooni abil egoga hüvastijätmist. See olla võti õnneni. Võib, sest ma ei tea kindlalt. Ma pole seda kogenud.  Küll aga tunnen, et ma pole veel valmis. Ma ise olen endale veel liiga tähtis. Mulle on tähtis olla edukas ja jõuline ja saavutada-saavutada-saavutada kõike, mida ma veel saavutanud ei ole. Ma tahan veel nii palju asju, et nende loetlemiseks läheks tunde. Ma tunnen rõõmu omamisest ja võitudest. Ma pole veel valmis.  Samas ei saa ma öelda, et ma kogu aeg egopõhises energias elaks. Vahel, kui väsinud olen või kui lihtsalt tunne peale tuleb, lähen kohta, kus egopõhine energia ei ole kõige tähtsam. Seda on muidugi raske sõnadega kirjeldada, aga see on umbes midagi sellist:  Sõidan rongiga ja vaatan, kuidas puud, põõsad, taevas ja muru mööduvad. Kõik on täislik, maailm on täiuslik. Kõik on absoluuts

Kuulasin siin mõni päev tagasi ühte imehead väljavõtet Abraham-Hicksi seminarilt, mis rääkis unistuste täitumisest. Mõtlesin, et kirjutan siia sellest ise ka. Podcasti leiab SIIT .  Kas teie unistuste nimekirjas on midagi, mida kutsute "eluunistuseks" või "väga suureks unistuseks"? Abraham ütleb, et see ei ole kasulik. Nimelt, "suured unistused" on rasked täituma. Miks? Aga lihtsalt selle pärast, et nad on "suured".  Mis on selle väite taga peituv loogika? Nimelt, kui ma ise tunnen, et mingi unistus on suur, siis järelikult on see minust kaugel, sinnani on raske jõuda, see on "tuleviku teema". Kui mingi unistus on selline, et seda ei saagi peaaegu unistuseks nimetada, sest see on lihtsalt soov, mis kohe täituma hakkab, siis selle unistuseni on vaid paar sammu, ehk ongi see vaid aja küsimus, sest ma tean, et see tuleb nagunii. Minu kindlus tõmbab seda niimoodi ligi, et pole absoluutselt mingit kahtlust, et midagi oleks teisiti.  Selleks,

Käisin eile poes ja nägin nii palju asju, mida endale tahaks. Ei, ma ei taha oma raha nende jaoks kulutada, ma tahaks neid niisama, et mul raha ka alles oleks. Mitu kleiti, kotti ja imeilusaid kingi. Just, neid imeilusaid kingi ma endale tahangi ja kavatsen selleks kogu oma manifesteerimisnippide arsenali kasutada. Kavatsen manifesteerida endale uued kingad.  Tuttavad mõtted?  On muidugi ka vastupidiseid näiteid, aga kahjuks pean ütlema, et niimoodi mõeldes endale tavaliselt uusi kingi ei saa.  Me ei manifesteeri endale asju, me manifesteerime endale tunnet. Sa võid need kingad saada, aga ainult tänu sellele, et suudad tunda tunnet, mida need kingad sulle jalas olleks tekitaks. Ja ei, ma ei mõtle sellega seda, et kujutad ette õiget survet õigete varvaste peal, vaid seda emotsionaalset seisundit, mis tekib, kui need kingad sul jalas on.  Mis tunne see võiks olla? Rõõm, energiline olek, ilus olemise tunne?  Asjade soovimise taga on alati soov tunda mingit tunnet. Kes sellest aru saab, s

Ja kuidas iseendast hoolimine teadliku manifesteerimisega seotud on?  Teadlik manifesteerimine tähendab, et viin end seisu, milles kõik hea mu juurde tuleb. Küll aga saan ma seda teha ainult siis, kui endast hoolin, sest selleks, et hea tuleks, peab olema hea tunne. Manifesteerimine tähendab, et viin end heasse tundesse.  Iseendast hoolimine on tähtis. Iseenda väärtustamine on tähtis. Iseenda vastu sõbralik olemine on tähtis. Kuidas ma saakski soovida midagi head inimesele, kes mulle ei meeldi, keda ma ei pea oma sõbraks? Inimesele, keda kohtlen nagu vaenlast või orja, on raske midagi head soovida.  Seega - selleks, et edukalt manifesteerida, on vaja endaga sõbraks saada. Sel hetkel, kui annan endale samu soovitusi, mida annaksin oma parimale sõbrale, olen ühenduse saavutanud. Vahel tähendab see seda, et soovitan endal puhata, vahel seda, et soovitan vanast vimmast lahti lasta, vahel aga hoopis seda, et soovitan iseenda eest seista. Igal juhul viin end teadlikult paremasse tundesse.  K

Marianil on tiigri jõud - ta on kui metsik tuuleiil, jõuline ning tugev. Lisaks sellele on Marian sügav ja ebamaine - tema silmad oleks justkui kusagilt mujalt planeedilt, vähemalt nii on mulle tundunud kõik need 15+ aastat, mil teda tundnud olen. Marian on väga eriline inimene ja temalt on palju õppida nii jõu kasutamise kui manifesteerimise kohta. Ta on keegi, kelle osas tunnen, et meil on pea täiesti sama arusaamine sellest, kuidas manifesteerimine käib.  1. Kui kaua oled teadliku mainfesteerimisega tegelenud ja kuidas sinna jõudsid? Ülikooli lõppedes läks maailm rohkem lahti oma otsuste tegemise mõttes. Olin kuulnud ja lugenud ja harjutanud mitmel viisil ka varem, kuid siis olidki päriselt ees võimalused valida töö ja elukoht ja inimesed enda ellu. Kuklas oli mul üks lause, mille sain ülikooliajal 2006. aastal vanaisa surmaga seotult: “Elu on külluse manifestatsioon”. Eks siis see manifesteerimise tähenduse avastamine lahti läks. Maiselt hargnes manifesteerimise võluvärk lahti Haap

Raha kulutamine ja mitte kulutamine on tehnilised küsimused. "Kas ma saan seda endale lubada?" on tehniline küsimus. Manifesteerimise seisukohast on kõige tähtsam tunda end rikkana, sest kui tunnen end rikkana, tuleb raha mu juurde vabalt.  Seega mina vaatlen rahaküsimust rohkem tunnetuslikust küljest. Kui ma kulutaksin ära kogu oma raha, siis ei tunneks ma end üldse rikkana. Kui ma säästaks iga viimase kui sendi, ei tunneks ma end samuti rikkana.  Selle pärast meeldibki mulle nn. window shopping  ehk siis asjade valimine, mille ma osta kavatsen ja see, kas ma need kunagi ka päriselt ostan, on teisejärguline. On inimesi, keda antud tegevus häirib, sest nad tunnevad end automaatselt halvasti kui asjade valimisele ei järgne konkreetne plaan või tegevus - kas siis ostmine või otsustamine, millal osta. Mõistan seda tunnet, kuid ise sellist elu ei valiks, sest sellega energia ei suurene - me ei suuda kujutleda end rikkamana kui oleme.  Rikas olemise tunne on aga ülioluline. Selle

Nele on imeilus naine, särav ja naerusuine. Iga kord, kui teda näen, on ta rõõmus. See on nii ilus!  1. Kui kaua oled teadliku mainfesteerimisega tegelenud ja kuidas sinna jõudsid? Teismeeas ma küll kogesin, kui suur võib olla ühe otsuse jõud ja kuidas naeratus võib avada uksed, aga teadliku manifesteerimiseni jõudsin alles 10 aastat tagasi. Läksin Riias ühte raamatukohvikusse ja haarasin seal riiulist ainsa ingliskeelse raamatu. Selleks oli Penelope J. Pauley , Thomas L. Pauley raamat “I'm Rich Beyond My Wildest Dreams: How to Get Everything You Want in Life”. See köitis mind seda enam, et olin äsja töölt ära tulnud, kolinud tagasi lapsepõlvekoju ja hakanud esimest korda iseseisvalt mediteerima, et saada selgust oma järgmistes sammudes.  Kõik järgnevad manifesteerimistehnikad on oma sisult olnud väga sarnased: selleks, et su soov täituks, tuleb see võimalikult selgeks mõelda, hea ka lihtlausetes üles kirjutada või joonistada ( vision board ), seejärel tunnete tasandil ehk nö süda

Mariin on üks imeilus ja päikseline hing. Ta tõesti särab. Kui hakkasin tegema nimekirja nendest, keda küsitleda tahan, oli ta nimi esimene. Mariin on ka väga loominguline ning lisaks sellele imetlen ta ettevõtjavaimu.  Ühesõnaga - selge teadliku manifesteerimise praktiseerija ja keegi, kellelt nii mõneski vallas šnitti võtta.  1. Kui kaua oled teadliku manifesteerimisega tegelenud ja kuidas sinna jõudsid? Olen alati olnud suhtumisega, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja seetõttu olen olnud ka suur unistaja ja võimaluste otsija ja usun, et olukorrad lahenevad minu jaoks parimal viisil, seega ma arvan, et alateadlikult on see manifesteerimine ikka suur osa elust minuga kaasas käinud. Esimest korda teadvustasin, et manifesteerimine eksisteerib, umbes 12 aastat tagasi. Enesele teadmata olin manifesteerimisega juba alateadlikult tegelenud ning pärast seda kui sõbranna näitas „juhuslikult“ filmi „The Secret“ tekkis ahhaa-moment ja ühendasin tagantjärgi täpid, et miks mingid olu

Väga kaua olen tahtnud siia blogisse uusi intervjuusid lisada. Esimene intervjuu oli Saskiaga . Sel korral siis Miinaga - väga visuaalse manifesteerijaga, kes samal ajal ka väga täpselt oma emotsionaalset skaalat tunnetab. Just see viimane osa on midagi, mida me kõik temalt õppida võiksime. Lisaks näeb Miina alati stiilne ja kaunis välja - tal on hea tonal  nagu ütleks Carlos Castaneda, üks mu esimesi suuri õpetajaid.  1. Kui kaua oled teadliku manifesteerimisega tegelenud ja kuidas sinna jõudsid? Olen teadlikult manifesteerimisega tegelenud umbes 3-4 aastat. See praktika jõudis minuni erinevatest allikatest ja hakkasin mõtlema, et oota, seda ma olen ju teinud ja see toimib. 2. Milliseid praktikaid manifesteerimiseks kasutad - visualiseerimine, kirjutamine, muu? Olen proovinud teha nii nimekirju kui mood boarde, aga kõige rohkem meeldib mulle lihtsalt hea tujuga unistada. 3. Mis on kõige toredam kogemus/asi, mille endale manifesteerinud oled? Kõige siiramateks ja ootamatumateks saavut

Üks minu lemmikharjutustest siiani on virtuaalne tšekiraamat, väga mõnus rahaenergiat tõmbav mäng. Olen seda ise teinud aastaid ning jaganud ülesandeks pea kõigile oma juhendatavatele. Selle mängu õppisin Abrahamilt Jerry ja Esther Hicksi raamatust "Ask and It Is Given". Raamatust kirjutasin täpsemalt siin .  Milles siis harjutus seisneb? Kuna Abraham andis selle harjutuse meile juba aastaid tagasi kui tšekiraamat veel teemas oli, siis esialgne kirjeldus harjutusele oli selline:  "Kujuta ette, et iga päev saad oma kontole kasvavas suuruses raha. Esimene päev saad 1000 dollarit, järgmine päev 2000 dollarit, kolmas päev 3000 dollarit jne. Iga päev on sul ülesandeks kogu see raha ära kulutada. Võta üks tšekiraamat, mida sa ei vaja ja hakka välja kirjutama tšekke asjade eest, mida selle raha eest ostad. Otsi välja hinnad, mõtle, mida just praegu vajad ja soovid." See ongi kogu kirjeldus. Olles aga aastas 2012+ (umbes sellest ajast ma seda harjutust teen), siis nõuab see

Tuleb tunnistada, et olen suur ekraanisõber. Ma küll ei vaata pea kunagi televiisorit (ainult kindlaid sarju Netflixist), aga telefoniekraani taga läheb iga päev kaks kuni neli tundi. Sellele lisandub veel arvuti ees veedetud aeg.  Päris palju, kas pole? Ma tegelikult ei arva, et ekraanid kurjusejuured oleksid, aga tunnen, et pidevalt silmadega ekraanis kinni olles muutun ise passiivseks ja lähen tasakaalust välja. Kogu töö toimub peas, keha kärbub, ei paindu enam nii hästi, sidekudet tuleb juurde. Silmanägemine halveneb.  Teine probleem, mis ekraane vaadates tekib, on mõtteruumi puudumine. Kui ma tarbin infot, siis ma ei loo midagi. Jah, ekraani taga saab kirjutada ja muusikat teha ja muu loominguga tegeleda, kuid kui me räägime Facebooki, Instagrami või uudisteportaali lugemisest, siis meie aju "puhkab" - puhkab selles mõttes, et me ise ei tee midagi uut, võtame ainult vastu.  Selleks, et luua, on vaja ruumi.  Otsustasin, et sel aastal võtan iga kuu vähemalt ühe päeva, kus