Halb tunne on tähtis

Abraham rõhutab tihti, et halb tunne on üks tähtsamaid asju meie elus. Tema kutsub seda küll Kontrastiks ja halva tunde tundmist kutsub ta Kontrasti kogemiseks. Eesti keeles kõlaks ehk paremini Vastandite Kogemine. 

Halva tunde tundmine on tõesti tähtis. Kuidas muidu saaks me teada, mis meile ei meeldi? Sööd midagi, mis ei maitse - nüüd on teada. Töötad kollektiivis, kes käitub ebameeldivalt - nüüd on teada. Me võime küll arvata, et teame kõike juba enne kogemist, aga tegelikult mitte. Vaadake väikeseid lapsi - see hõõguv pliit on tore katsuda ainult nii kaua kuni nad pole kogenud, et see seda pole. Me vajame sama. Me vajame isiklikku kogemust. Ma ei ütle, et peame kogema sõdu ja näljahäda, sest tühja kõhu ning haigetsaamise kogemus meil on, aga detailsemate tunnete ning peenemate nüansside osas ei suuda me päriselt otsustada enne kogemist. 

Olen näinud hulgaliselt arvamusi, kus halva tunde kogemist justkui ebaõnnestumise märgiks peetakse. Näete, mul pole täiuslik hea tundega elu, järelikult olen midagi valesti teinud. Ei, see ei ole nii. Mu elu on loomulik koos kogu kontrastiga, mida see sisaldab. Läbi Vastandite Kogemise õpin ja kasvan ja arenen. Saan aina rohkem teada, mis mulle meeldib ja mis mitte. Kontrasti kogemine on väga väga tähtis, seda ei saa alahinnata. 

Alahinnata ei saa ka seda, mis juhtub pärast seda, kui inimene on Kontrasti kogenud. Millele läheb meie tähelepanu - kas heale või halvale? Kas puudusele või küllusele? Istun ja tunnen näiteks, kuidas mattun kohustuste alla ja see tõesti-tõesti ei meeldi. Kontrast on kogetud. Mis edasi? Kui ketran peas aina rohkem seda, et küll on ikka palju teha ja elu on nõme ja teistel küll selliseid muresid ei ole, siis pole ma Kontrasti kingitust omaks võtnud. Kontrast andis mulle suuna, kuhu minna, pole mõtet vaadata seda teist suunda ja muudkui kiruda. Nüüd tean, et soovin vähem kohustusi ja rohkem aega, seega hakkan aktiivselt otsima võimalusi selle saamiseks. Tunnetan seda, millist elu ma tahan. Tean, millist elu ma tahan. Manifesteerin teadlikult elu, mida tahan. 

See ongi halva tunde kõige suurem kingitus. 

Antud tegevusviisi tuleb siiski aktiivselt harjutada, et see päriselt omaks saaks. Alustan iseendast ja kirjutan hetkel kogetud Kontraste üles ning ka selle, kuhu suunda need mind vaatama suunavad. 

1. Toad on segamini, ei leia asju üles -> Korras tubades on hea elada. Mul on praegugi igasugu korras olevad nurgakesi - riiulid on mul korras, see mulle meeldib, puhtad voodipesud on mõnusad. Keskendun korrale ja puhtusele ja seda tuleb juurde. 

2. Telefoni kest narmendab, vana ja kulunud tunne -> Mul on väga hea, kiire ja töötav telefon. Mulle meeldib oma telefoni eest hoolitseda. Ilus telefonikate on oluline. Ongi tunne, et tahan uue tellida. Inspiratsioon! Teen seda. 

3. Ühe inimesega on keerulised suhted -> Kas poleks mitte tore, kui me saaks hästi läbi? Kuidas see välja näeks? Mida koos teha võiksime? Meil on nii palju sarnast. Hindan teda kui inimest tegelikult. Panen kirja kõik ta positiivsed omadused. 

Seega ei, ma ei keskendu sellele, et mul pole aega koristada. Ma ei keskendu sellele, et need Hiinast tellitud telefonikatted ei kõlba kuhugi. Ma ei keskendu sellele, mida nõmedat see tuttav kõike korda on saatnud. 

Ma kogen Kontrasti ja keskendun sellele, kuhu see mind vaatama suunab, et saaksin, mida ma tahan.