Intervjuu manifesteerijaga - Nele

Nele on imeilus naine, särav ja naerusuine. Iga kord, kui teda näen, on ta rõõmus. See on nii ilus! 

1. Kui kaua oled teadliku mainfesteerimisega tegelenud ja kuidas sinna jõudsid?

Teismeeas ma küll kogesin, kui suur võib olla ühe otsuse jõud ja kuidas naeratus võib avada uksed, aga teadliku manifesteerimiseni jõudsin alles 10 aastat tagasi. Läksin Riias ühte raamatukohvikusse ja haarasin seal riiulist ainsa ingliskeelse raamatu. Selleks oli Penelope J. Pauley, Thomas L. Pauley raamat “I'm Rich Beyond My Wildest Dreams: How to Get Everything You Want in Life”. See köitis mind seda enam, et olin äsja töölt ära tulnud, kolinud tagasi lapsepõlvekoju ja hakanud esimest korda iseseisvalt mediteerima, et saada selgust oma järgmistes sammudes. 

Kõik järgnevad manifesteerimistehnikad on oma sisult olnud väga sarnased: selleks, et su soov täituks, tuleb see võimalikult selgeks mõelda, hea ka lihtlausetes üles kirjutada või joonistada (vision board), seejärel tunnete tasandil ehk nö südames see läbi elada ja siis vabaks lasta ehk usaldada, et universum selle sulle varem või hiljem omal kummalisel moel ja kujul kohale toimetab. Sinu tööks jääb käia ringi silmad lahti, olla oma soovist teadlik, aga mitte obsessed ja õigel hetkel oma võimalus ära tunda. Lihtne! :D

2. Milliseid praktikaid manifesteerimiseks kasutad - visualiseerimine, kirjutamine, muu?

Varasemalt ja ka praegu aeg-ajalt kasutan kirjutamist, läbitunnetamist ja visualiseerimist. Hetkel on siiski lemmik Layla Martini sex magic praktika, mis kätkeb endas enese hellitust kuni orgasmini samal ajal tunnetades oma soovi läbi kõigi põhiliste tšakrate. Lisaks naudingule elad oma soovi väga võimsalt läbi ja salvestad selle igasse oma keharakku.  

Lähiajal on plaanis ka meisterdada oma elu esimene Vision Board kodu manifesteerimiseks. 

3. Mis on kõige toredam kogemus/asi, mille endale manifesteerinud oled?

Ohohohoo! Kõige toredamat ei oska välja tuua, aga on erinevad võimsad kogemused. Jagan neist mõnda Sinuga. 

1. Unistasin Argentiina tango õppimisest ja siis üks sõber rääkis ühest rootslasest, kes lihtsalt läks Argentiinasse ja õppis seda. Pool aastat hiljem olin ma juba ise üheotsapiletiga Buenos Aireses. “Juhuslikes” tundides käies kuulsin “juhuslikult” tangoülikoolist. Arvasin, et see on mingi nali, et tangot õpetatakse peale tantsukoolide ka ülikoolides! Aga ei olnud ja paari nädala pärast alustasin oma 3-aastast tangotantsu õppekava. Kusjuures sain end registreerida täiesti tasuta ja ainult passi alusel ilma hispaania keelt oskamata. Muinasjutt ju! 

Ka kõige pöörasemad unistused võivad täituda, kui sa ise usud nende võimalikkusesse! Mina hakkasin uskuma siis, kui kuulsin, et keegi teine on ka nii teinud. 

2. Ühel hetkel tundsin, et nüüd olen valmis kogema kooselu. Läksin esimest korda uude tantsutundi, mida keegi oli soovitanud ja kolme nädala pärast kolisin oma esimese elukaaslasega kokku. Väga sarnaselt läks emakssaamisega: minus tuli siiras äratundmine, et ma soovin seda kogeda, ma olen piisav selle soovi jaoks just nii nagu ma olen ja ma luban seda endale. Paari kuu pärast jäin ootama oma esimest last. 

Need olid tegelikult mu elu raskeimad õppetunnid. Sain aru, et sügav sisemine valmisolek ja otsus võib täita soovi peaaegu koheselt. Elumuutvate otsustega on siiski tark tegutseda aeglase hoolega, järk-järgult, et ükski oluline etapp ei jääks vahele. Mina soovisin kohe lõpp-produkti, jättes üliolulised sammud vahele (nt teise inimese ja iseenda tundma õppimine suhtes) ja sain seetõttu kogeda ka seda, mida ma EI soovi. 

3. Buenos Airese baarileti taga küsis end Einsteini lapselapseks pidav töökaaslane, et kus ma soovin olla 10 aasta pärast? Naljatledes ütlesin, et soovin olla Kolga mõisa omanik. No tegelikult ikka natukene soovisin ka. Ta ütles, et kujuta nüüd elavalt ette, et oledki omanik ja lase siis see soov lendu. Küll näed, hiljemalt kümne aasta pärast nii lähebki.  

Möödunud aastal, kui algas pandeemia ning lasteaiad ja mänguväljakud kinni pandi, tulin Tallinnast lastega maale ema juurde. Kuu aega hiljem avastasin, et maal on endiselt väga hea olla ja mängisin mõttega siia jäädagi. Otsusetegemise päeval näitas ema mulle kohalikust lehest Kolga Muuseumi töökuulutust. Paari kuu pärast alustasingi uuel töökohal, mis asub Kolga mõisas. Manifesteerimise hetkest oli möödas 9 aastat.

Pool aastat enne eelnevate sündmuste jada olin aga igas mõttes mustas augus. Mul ei olnud mingit plaani Tallinnast ära kolida ja väga väikeste laste kõrvalt täisajaga töötamisest nägin vaid und. Kuigi ma ei ole täna Kolga mõisa omanik, veedan ma iga päev mõisas või selle juures aega. Ma tundsin oma unistuse ära või õigemini, mis oli minu unistuse taga: selleks, et tuua suursugusesse kuid lagunevasse mõisa elu, ei pea ma olema omanik, küll aga tuleb selleks seal reaalselt elada ja toimetada. 

Õpin jätkuvalt, et unistuste võimalused “maskeeruvad” ja võivad täituda viisil, mida ma eal ei oska oodata. Kui dikteerin igat sentimeetrit oma unistuste kaaslases: kui pikk, kui vana, mis värvi - siis võingi teda ootama jääda. Oluline on keskenduda oma soovi sisule ja tundele, mis see minus tekitab. 

4. Mis on järgmised manifesteerimisprojektid?

Oma kodu ja kohe kohe manifesteeruv unistus õppida pilli, mida Eestist ei leia, õpetajaga, kes Eestis ei ela. Usu või ära usu, see on võimalik!

Kogun ka julgust, et lubada oma ellu meessõpra, kellega on kerge ja mugav koos olla. Hetkel on takistuseks tunne, et mul ei ole selleks aega. Ja siis ei olegi. 

5. Millised raamatud, filmid või podcastid on sind antud teema kohta kõige rohkem kõnetanud?

Väga sageli tuleb mulle manifesteerimistarkus hoopis läbi suhtluse inspireerivate ja tegusate sõpradega, näiteks Sinuga: “Oh, sa tegid sellise asja ära! Kuidas küll? Aaa, see on siis võimalik!” Või lugedes ägedate inimeste elulugusid: kuidas keegi on saavutanud selle, millest mina unistan.

Mulle meenub veel lapsena nähtud film “Simon Birch”, kus teistest kasvu poolest erinev poiss on veendunud, et Jumalal on tema jaoks oma plaan ja et temast saab kangelane. Ja saabki, kui ta päästab uppumissurmast terve bussitäie lapsi, aga ise paraku sureb. 

See film puudutas mind väga: kes meist ei tahaks olla kangelane oma veidruste ja kiiksudega? Kindlasti inspireeris mind ka Simoni sügav usk ja usaldus, et elu annab talle selle võimaluse, selle hetke, mille nimel ta elas.

Ma usun, et me kõik manifesteerime kogu aeg ja iga päev. Küsimus on, kui teadlikult me seda teeme ja kas need on ikka unistused, millele keskendume? Või realiseerime hoopistükkis oma alateadlikult sissejuurdunud hirme? Hirme tuleb tunnistada - neid on väga raske olematuks teha, kuid neid saab ületada selle põletava kire ja elujõuga, mida unistused meis läidavad.

Aitäh, Nele, selle pika ja põhjaliku intervjuu eest! Tore, et oled. <3