Eksperiment - päev ilma ekraanita

Tuleb tunnistada, et olen suur ekraanisõber. Ma küll ei vaata pea kunagi televiisorit (ainult kindlaid sarju Netflixist), aga telefoniekraani taga läheb iga päev kaks kuni neli tundi. Sellele lisandub veel arvuti ees veedetud aeg. 

Päris palju, kas pole? Ma tegelikult ei arva, et ekraanid kurjusejuured oleksid, aga tunnen, et pidevalt silmadega ekraanis kinni olles muutun ise passiivseks ja lähen tasakaalust välja. Kogu töö toimub peas, keha kärbub, ei paindu enam nii hästi, sidekudet tuleb juurde. Silmanägemine halveneb. 

Teine probleem, mis ekraane vaadates tekib, on mõtteruumi puudumine. Kui ma tarbin infot, siis ma ei loo midagi. Jah, ekraani taga saab kirjutada ja muusikat teha ja muu loominguga tegeleda, kuid kui me räägime Facebooki, Instagrami või uudisteportaali lugemisest, siis meie aju "puhkab" - puhkab selles mõttes, et me ise ei tee midagi uut, võtame ainult vastu. 

Selleks, et luua, on vaja ruumi. 

Otsustasin, et sel aastal võtan iga kuu vähemalt ühe päeva, kus ma üldse ekraane ei vaata. 

Jaanuari ekraanivaba päev läks hästi - see õnnestus ilusti. Paar korda vaatasin telefonist kella ja korra panin lapse uneajad kirja, muus osas jäi telefon puutumata, arvuti niisamuti ja ka telekas oli kinni.

Mida tundsin? Esiteks oli mul selleks päevaks ideaalne asendustegevus - lugesin huvitavat raamatut. Veetsin suure osa päevast "pea raamatus" ehk vaatasin teistsugust ekraani - Kindle oma. Kui oleksin telefoni kasutanud, siis poleks ma nii suurt osa raamatust ära lugeda suutnud. Seega ekraanivaba päev oli selles mõttes kasulik küll. 

Oli ka mitmeid hetki, kus tundsin, et mul pole midagi teha. Laps mängis rahulikult, toad olid enam-vähem korras. Lihtsalt istusin niisama. Kas see oligi mu mõte? Oleksin lootnud, et tekiks tuhin midagi kodus teha, kaunistada ja sättida, kuid seda tuhinat ei tulnud. Huvitav, kas see oleks juhtunud, kui oleksin mitu päeva ekraanivabalt veetnud?

Suurim mure selle päevaga oli aga see, et tundsin end üksildasena. Lapsega kahekesi kodus olles vajan täiskasvanuid, kellega mõtteid vahetada, olgu need kasvõi virtuaalsed. Minu vestlusringkond on lai ja see meeldib mulle. Mul on alati lugemata sõnumeid, alati. Armastan sotsiaalsust ja ekstravertset elustiili ja sellest tundsin ekraanivabal päeval vägagi puudust. Veetsin küll poolteist tundi telefoniga rääkides, kuid seda oli liiga vähe. 

Kokkuvõttes olen rahul selle tundega, mille sain. Üksildane küll, kuid ikkagi oli puhkus. 

Eksperiment jätkub. Tekitan aina rohkem ruumi loomingu jaoks.