Üksindusest

Mul on hea meel, et üha rohkem on maailmas hakatud rääkima "oma ajast". See on aeg, mil tegeleme iseendaga, teeme endale kasulikke asju, endale meeldivaid asju, naudime elu ilma segavate teguriteta.

Mäletan veel, kui põhifookus oli sellel, et kunagi üksinda olema ei peaks. Ikka sõbrad ja pere ja kaaslane ja jumala eest, kui üks neist puudus, siis ega see elu ju väga hea olla ei saanud...

Üksinda olemise aeg on väga tähtis. Üksindus ei ole sama, mis üksildus. See ei sisalda igatsemist, see on lihtsalt aeg, kus teisi ümberringi ei ole. Peaaegu alati on kellegagi koos oldud aeg ikkagi veidi teistmoodi kui päris üksinda veedetud aeg. Arvestad teisega, mõjutate teineteist.

Ma soovitan kõigil veeta aeg-ajalt aega päris üksinda. Tegelikult leian, et meil oleks seda aega igapäevaseltki vaja, kuid arvan, et vähemalt tunnike ja vähemalt kord nädalas on kindel miinimum. Kusjuures, ma ei leia, et selle aja jooksul peaks endale broneerima juuksuri, ostlemise või jõusaali. Ma arvan, et see aeg võiks olla täiesti ainult Sinu ja Sinu mõtete ning tunnete päralt - aeg tasakaaluks. Aeg tagasisideks.

Soovitan selle aja veeta kas üksinda kodus, üksinda jalutades või üksinda kusagil kohvikus/pargis. Peaasi, et poleks suuri kohustusi ning et ei peaks kellegagi suhtlema.

Ja siis, kui see hetk käes on, soovitan natuke tunnetada oma olekut. On sul mugav olla üksinda? Kas pähe tulevad rõõmsad või kurvad mõtted? Kas maad võtab rahu või kerid aina ärevust ülespoole?

Üksinda olemine on üks meie parimaid peegeldusmomente - kui oleme tasakaalus ja üksinda on hea, siis see näitab, et sisemiselt on kõik korras. Kui üksinda hea olla ei ole, siis on vaja tööd teha. Üksinda olek on nii tähtis, seda ei asenda mitte midagi siin ilmas. Mitte kusagilt mujalt ei saa me nii otsest tagasisidet ja nii head tasakaalustuskogemust. Sel hetkel tuleb välja meie päris olek, see, kuidas  me tegelikult siin maailmas eksisteerime.

Kui muidu ei saa, siis soovitan kalendrisse igaks nädalaks vähemalt tunni võrra aega üksinda olemiseks broneerida.